Hoolekanne Vigalas

Hoolekanne on sama vana kui inimühiskond. Kogu inimkonna ajaloo vältel on olnud käsitus haigusest ja tervisest religioosne: kui haiguse või puude põhjus ilmne, usuti, et tegemist on üleloomuliku võimu - Managa.
Maagiaga püüti seda tõrjuda (loitsud ja rituaalid), aga kasutati ka ravimeid, kuppe, aadrilaskmist. Mõnedel inimestel olid erilised võimed ravimiseks.

Vigala mõisaomanikud Üksküllid on oma valla rahva tervise eest juba 18. sajandil hoolitsenud rohkem, kui üheski teises mõisas ja vallas. Ajal, kui linnades astuti esimesi samme arstiabi korraldamise alal, töötas Vigala mõisas ülikooli haridusega arst. Peale mõisarahva anti arstiabi ka vallarahvale. Parun Berend Johann v. Uexkülli seadis juba 1797. aastal arstikoha Vigalasse. Esimeseks arstiks kutsus ta Johann Gottlieb Brossmanni, kes oli lõpetanud Tartu Ülikooli. Sel ajal puudusid kogu Läänemaal maa-arstid, ainult Haapsalu linnas töötas 1681. aastal kirurg Andreas Ertz.
Vigalast siirdus Brossmann hiljem Haapsalu maakonna ametlikuks arstiks. Pole säilinud andmeid, kas talle Vigalas asendaja leiti.
19. sajandi teisel poolel töötas Vana-Vigala mõisas arst. 1877. aastal asutas praun B.J.v.Üksküll väikese 2 voodiga haigla.
1843. aastal asutas parun Boris v. Uexküll Oese kooli juurde vaestemaja ja haigla, kuhu paigutati haigeid ja põduraid peamiselt töövõimetuks jäänud mõisateenijaid, kus nende eest hoolt kanti. Mõis andis prii ülalpidamise 30 vaesele - 15 naisele ja 15 mehele. Mõisa poolt palgati vaestemajja perenaine, kes küpsetas leiva, valmistas toidu ja koristas toad.
Kui 1853-1863. aastal talumaad krunti aeti ja tillukesed kohad liideti, jäi valla peale kümmekond elumaja tühjaks, mis paruni poolt anti tasuta vallavalitsusele tarvitada tingimusel, et vald neisse paigutaks oma töövõimetud, vigased, otseste toitjate ja hooldajateta isikud.  
Vaeste hoolekannet teostati Vigalas järgmiselt - elujõulisematele anti valla poolt prii korter, igapäeva leivaraha pidi ise teenima kergemate töödega, nagu näiteks karjas käimise või marjakorjamisega. Kehvematele ja põduramatele viidi külakorras taludest leiba ja silku, helde perenaine andis piimagi. Ka käidi “kirikuukse suus” kerjamas - sinna toodi lauakirikupühadel leiba, pühade eel saia ja mõni kopikas raha. Toetuseks anti vallalaekast ühekordset või igakuist toetust sularahas, mis piirdus mõne rublaga.

Vigalas puudus kuni 1907. aastani apteek. Lähim apteek asus Märjamaal. Tisler Jürgens püstitas kirikumõisa maa-alale suurema elumaja, kus avas kaupluse ja hiljem kaupluse likvideerimisega avas Adalbert Petersen nendes ruumides apteegi, mis jäi aastasse 1907.

Jaoskonnaarsti ametisse seadmine oli Eesti omariiklusaegse Lääne Maavalitsuse esimesi ülesandeid. Seda enam veel, et pikaleveninud I Maailmasõja lõppedes ja Eesti Vabadussõja ajal levis Venemaalt sõjavangide ja evakueeritute keskel plekiline soetõbi ja kõhutüüfus. Vaevalt sai jaoskonnaarst ametisse, kui juba 1921. aastal puhkes Vigalas tüüfus.
Samal ajal seati ametisse ämmaemand, suureks probleemiks oli elukorteri küsimus. Jaoskonnaarsti elukohaks anti põllutööministeeriumilt Kivi-Vigala mõisa väike härrastemaja- ühekordne vana puitehitis. Selle kõdunedes ehitas dr. Kull moodsa arstimaja muistse rüütlilossi varemetele, maja valmis 1939. aastal. Dr. Kull tuli Vigalasse elama 1925. aastal. Mõisavalitseja (Tanni) majas alustas dr. Kull oma vastuvõttu 1925 ja elas seal kuni valmis uus maja. Dr. Kull tegi oma arstivisiidid  ratsahobusega.
1944. aastal alustas mõisavalitseja majas tööd ka Vigala Haigla, mis hiljem 1948. aastal kolis preestri elamusse ehk kiriklasse.

Kasutatud kirjandus:
Avaldatud allikad
“Vigala kogudus 1339-1939”

Avaldamata allikad
Loviise Ester - meenutused